Koos Hispaania, Leedu ja Lätiga on Eesti üks Euroopa Liidu kiiremini kasvava töötusega riike. Võrreldes majanduskasvu aastatega on muutunud nii töötute arv kui ka koosseis.
Kui varem keskendus tööpoliitika riskirühmadele, siis uute töötuks registreerunute hulgas domineerivad parimas tööeas, alles hiljuti töötanud inimesed. Vähenenud on pikaajaliste töötute ning suurenenud meeste osakaal. Samal ajal on Eesti kulutused töötushüvitistele ja tööturuteenustele ühed Euroopa väikseimad.
On selge, et töötuse leevendamiseks lihtsaid lahendusi pole ja ei piisa üksnes otseselt töö kaotanud inimestele suunatud tegevustest. Samavõrd oluline on nõudluse turgutamine kas suuremahuliste riiklike investeeringute, eksporditoetuste või sisenõudluse kasvatamiseks mõeldud meetmete kaudu, mis aitavad säilitada seniseid ja luua uusi töökohti. Kuid kuidas peaks muutunud olukorraga kohanema otseselt töö kaotanud inimestele suunatud poliitika: kas lahenduseks on tööturukoolitus, hädaabitööde korraldamine või tuleks hoopis suurendada töötushüvitisi ja aidata töö kaotanud inimestel raske aeg võimalikult valutult üle elada?
Kohanemisvõimetu poliitika
Kuigi Eestis tööpoliitika mõju pidevalt ei hinnata, võib eri riikide kogemuste põhjal öelda, et kõi-ge tulemuslikumaks on töötute aitamisel osutunud kvaliteetsete töövahendus- ja nõustamisteenuste pakkumine koos pideva riigipoolse tööotsingualase tegevuse kontrolliga; samuti programmid, mis on mõeldud erasektoris hõive loomiseks või säilitamiseks. Majanduskasvu ajal, kus osa töötust on vabatahtlik, peetakse tõhusaimaks just nõustamist ja töövahendust koos tööotsingualase tegevuse kontrolliga. Seevastu majanduslanguse ajal, mil suur osa töötust on sunnitud, on tulemuslikumad pigem erasektori hõive säilitamiseks ja töökohtade loomiseks mõeldud programmid, mida pakutakse enamasti koos koolituse ja nõustamisega. Lisaks sõltub tööpoliitika tulemuslikkus paljuski sihtrühmast. Näiteks noortele suunatud tööturuprogrammidest on paljud osutunud vähetõhusaks, mistõttu nende puhul peetakse parimaks ennetavat lähenemist, eelkõige koolist väljalangemise vältimist.
Kindlasti oleks ka Eestis esmajoones tarvis tagada lihtne võimalus end töötuna arvele võtta, saada teavet vabadest töökohtadest ja pakutavatest toetustest-teenustest. Ligi kuupikkused järjekorrad nõustaja vastuvõtule ja veelgi pikem ooteaeg teenustes osalemiseks näitavad ilmekalt meie töövahendus-süsteemi kohanemisvõimetust. Vähem tähtsat rolli ei mängi ka e-lahenduste kasutuselevõtt nii töötuna registreerumiseks kui ka nõustamis- ja töövahendusteenuste pakkumiseks. Nii tööotsijatele kui ka tööandjatele hästitoimiva töövahendusportaali käivitamine on samuti tänapäevase riikliku töövahendussüs-teemi lahutamatu osa.
Koolituse mõju
Tööturukoolituse mõju hilisema töötamise tõenäosusele on mujal maailmas andnud vaieldavaid tulemusi, kuid konkreetse sihtrühma ja tööturu olukorra vajadusest lähtuv koolitus kombinatsioonis näiteks palgasubsiidiumidega on enamasti mõ-junud hästi. Ka praegu on töö kaotanute hulgas kindlasti palju inimesi, kellele majandusolukord annab motivatsiooni ümberõppeks või pooleli jäänud haridustee lõpetamiseks, eriti kui seda toetab stipendium. Ainult täiendus- ja ümberõppele majanduslanguse ajal siiski loota ei tasuks.
Seevastu hädaabitöödes osalemist peetakse osalejatele pigem kahjulikuks. Üks põhjus on negatiivne maine, mis tööandjatel sageli osalenutega seostub. Samas on hädaabitööde korraldamine õigustatud lühiajaliselt teatud riskirühmade puhul ja selle otsene eesmärk ei peakski olema hilisem töötamine, vaid pigem tööharjumuse säilitamine.
Hüvitis kui stabiliseerija
Kuigi eri uuringute põhjal võib öelda, et umbes viis protsenti töötuid on valmis alustama ettevõtlust, moodustas mullu stardiabiga ettevõtlust alustanud töötute osakaal kõigist Eesti töötutest vaid 0,3%. Stardiabi toel ettevõtlust alustanud töötute arv on aastate jooksul vähenenud: kui 2000. aastal oli neid 441, siis 2008. aastal vaid 162. Vähem olulised pole ka teised erasektori hõive säilitamiseks mõeldud meetmed, mis meil praegu sisuliselt puuduvad. Näiteks koondamisohus töötajate tööaja ajutine vähendamine kombineerides seda koolituse, palgasubsiidiumi või töötushüvitise saamisega.
Majanduslanguse ajal on oluline roll täita töötushüvitistel. Mitmed uuringud on näidanud, et töötuskindlustusel on majandustsükleid tasakaalustav mõju, sest see võimaldab tarbimist langusperioodil heal ajal kogutud reservi arvelt säilitada. Teisisõnu täidab töötuskindlustus majanduse automaatse stabilisaatori rolli.
Soome, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa turgutavad majandust muu hulgas kas kõrgemate hüvitiste maksmise, makseperioodi kestuse pikendamise või saajate ringi laiendamise kaudu eelkõige teatud riskirühmadele, nagu pensionärid, töötud ja lastega pered. Arvestades meie töötushüvitiste taset, mis on madalaim Euroopas, ja piiratud saajate ringi, oleks kindlasti mõistlik, kui jõutaks kokkuleppele rakendada uues töölepinguseaduses ette nähtud hüvitistepakett, nagu esialgu planeeriti. Näiteks 2008. aastal sai töötuskindlustushüvitist vaid kolmandik uutest töötutest, ligi 40% pidi leppima napi 1000-kroonise töötutoetusega ja kolmandik ei saanud kumbagi hüvitist.
Kui riigi eesmärk on töötust tõepoolest tööpoliitikaga mõjutada, siis kindlasti ei piisagi sellest, kui lisada ämbrisse vett teelusikaga.
Seetõttu on mõistlikum tõsta töötuskindlustuse maksemäära ja suunata tööturuteenuste finantseerimisse täiendavaid vahendeid, ennekõike võtta euroraha võimalikult kiiresti kasutusele ja hinnata ümber selle kasutamiseks seatud prioriteedid.